Korvpallist ja nädalavahetusest.

Nädalavahetusel käisime Ashiga Myeong-Dongis, see on selline shoppamise koht. Tänavate rägastik erinevate poodidega. Aga meie ei shopanudki väga, vaid läksime kohivkusse ja valisime kumbki välja ühe joogi, mida me juua tahame (mina võtsin kuuma kakao ja Ash võttis mingi külma jogurti joogi) ja siis võtsime veel kahepeale ühe jäätee (et janu kustutada) ja siis veel banaani-kiivi mahla, sest me tahtsime seda proovida. Peale seda otsisime paaniliselt WC-d. Ja siis vaatasime natuke ringi (see tähendab: otsisime mõnda kohvikut, milles head kooki pakutaks) ja siis läksime järmisesse kohvikusse ja tellisime kakao ja rohelise tee latte (mina tahtsin jälle kakaod...järgmine kord võtan rohelise tee latte, sest see oli üli hea-ma maitsesin Ashi oma) ja nelja erinevat sorti kooki...Kassapidaja näoilme oli ülinaljakas, kui ta meie tellimust vastu võttis. Ma ütlesin need kakaod ja asjad ära ja siis osutasin näpuga koogitükkidele, mis seal väljas olid ja ütlesin: "Seda, seda, seda, seda palun.". See oli meie teraapia päev ja me rääkisime Ashiga üksteisele kõik oma suuremad ja väisemad mured ära :D. Naljakas oli see, et kõik need mured olid meil täpselt samasugused, välja arvatud see, et Ashi vahetusõde on väga imelik. Ash ütles, et kui tal hea tuju on siis ta on tore, aga muidu jäi minule tema vahetusõest küll väga halb mulje. Aga ärge nüüd muretsema hakkake, sest tegelikult need mured on väga väikesed ja asjad lahenevad ilmselt kõik ise ära. Ma arvan, et enam-vähem kõigil vahetusõpilastel on taolisi muresid ja meile YFU-s räägitigi, et tavaliselt peale 2-3 kuud võivad sellised asjad juhtuda. Mõnel on suuremad probleemid, mõnel väiksemad. Minul, õnneks, on need väiksemad mured. 

Minu pere on küll igatahes tore. Siis kui ma koju jõudisn Myeong-Dongist, tulid meile kohe sugulased külla. Ma polnud neid sugulasi varem näinud. Nad olid väga-väga toredad. Kohe tõsiselt! Nad üritasid minuga korea keeles rääkida ja tore oli see, et kuna minu vend ei olnud kodus, siis ei osanud keegi meie seltskonnast eriti inglise keelt. Ajasin oma katkise korea keelega läbi. Ega ma väga palju ei rääkinud, aga üht-teist juba mõikasin ja ütlesin.

Ja pühapäev möödus veel eriti toredalt-voodis. Ma nimelt olen jälle haige. Vahepeal sain juba enam-vähem terveks ja siis jäin jälle haigeks. Oleks ma Eestis, ei oleks ma täna ilmselt kooli läinud, aga kuna Koreas on tunnis magamine (meie koolis vähemalt, aga tean täpselt öelda, et mitte kõigis Korea koolides) täiesti normaalne, kuigi see õpetajatele ei meeldi, siis otsustasin, et kui asi päris hull ei ole, siis lähen ikka kooli. Ja kehalise tunnis Ye-Rin juba ütles õpetajale, et ma olen haige ja ma ei pidanud tegelikult minema mängima, otsustasin ikka kaasa teha (jutt käib korvpallist), sest meil on homme tüdrukutega matš 5-klassi vastu. Ei, me ei mängi 11 aastaste tüdrukute vastu, vaid meil on 11.klassi paraleele (siin kutsutakse 11.klassi gümnaasiumi 2 astmeks) umbes 16. Mina käin 1.klassis. Nii, meie klassi 6 (või seitse?) parimat tüdrukut peavad homme korvpalli matšil mängima ja spordipäeval on parimate vahel finaal. Poisid võistlevad jalgpallis ja võin vihjates öelda, et meil on palju häid jalgpalli mängijaid klassis :). Kõik loodavad, et meie klassi poisid võidavad, sest arvestuste järgi on meil isegi võimalus võita. Aga tagasi tänase juurde: Minu tiim (One Piece :D) on kaotanud kõik mängud, mis me oleme mänginud siiamaani ja kahjuks, olen ma üsna kindel, et me kaotame ka kõik edaspidised mängud. Aga täna me andsime endast tõsiselt 100% ja saime isegi paar korvi, kuid ikkagi kaotasime :). Aga mul pole seele üle tegelikult üldse kurb meel, sest mulle tõsiselt meeldib mu tiim ja kuna minu tiimikaaslased on nii toredad, pole vahet, kas me kaotame või võidame. Matši ajal sai kõvasti nalja ka-minu tiimist üks poiss tegi vea teise tiimi poisi vastu ja õpetaja karjus, et viga on. Selle peale viskas vastas võistkonna poiss ennast pikali ja teeskles, et on raskelt viga saanud :). Hea näitlejatöö tegi veel paremaks see, et see poiss, kes vea tegi on häsit tore ja sõbralik, aga üsna tagasihoidlik. Niiet ta läks, ise naerdes, "viga" saanud poisi juurde ja palus vabandust :D. See oli nii naljakas. Ilmselt lugedes ei tundu nii naljakas, aga see oli. Ja asja tegi veelgi naljakamaks see, et meie õpetajal on mikrofon küljes ja üle saali on päris mitu kõlarit...ja õpetaja tõsiselt naeris, kõige hullemini, minu meelest...või oli asi mikrofonis. Ja minu võistkonna kapten on ka rohkem koomik kui tõsine mängija (kuigi ta püüab ja on ikka hea mängija ka, lihtsalt juba loomu poolest koomiline sell). Meil on oma strateegija, mida me mõnikor kasutame. Mina jooksen korvi alla ja siis tema viskab teisest saali servast ja mina püüan kinni ja üritan korvi tabada, aga kuna me oleme nii juba "paar" korda teinud, siis on alati keegi vastas võistkonnast mind segamas ja enamus ajast viskab ta liiga kaugele :D. Aga nüüd on meil uus nipp: ta teeskleb, et tahab kaugele visata, aga söödab hoopis sellele tüübile, kes jalgpalli hästi oskab. Võibolla ma peaks nimesid kasutama...Ma loodan, et keegi peale minu sellest jutust siin veel aru saab. Kui keegi viitsib lugeda, sest see sai ikka korralikult pikk.

Ma loodan, et me võidame homme 5.klassi korvpallis...

Natuke pilte ka:

Need pildid tegin siis kui lihtsalt jalutamas käisin:

Ja need tegin laupäeval Myeong-Dongis ja siis kui sugulased külas olid:

Nii, nüüdseks on kõik, ma loodan, et pildid on piisavalt ilmselged, sest ma olen liiga väsinud, et neile midagi alla kirjutada.

Palju päikest!!! Meil on seda küllaga, ma võin vähemalt poole ära saata!!!