Hiljutistest tegemistest

Tänast postitust alustangi tänase päevaga: ärkasin hommikul ülesse, sest midagi tundus valesti olevat. Läksin teise tuppa ja sain aru, et ilmselt naabritel kõrbeb midagi. Tahtsin just vannitoas hambaid pesema hakat, kui terve mõistus koju tuli ja ütles, et need ei ole mitte naabrid kellel midagi kõrbeb. Jätsin siis hambaharja kus seda ja teist ja läksin kiiremas korras kööki. Elutuba ja köök (mis on meil ühendatud, põhimõtteliselt üks tuba) olid juba toredalt suitsu täis ja minu vaena vahetusvend magas rahulikult elutoas diivanil. Nii ma siis keerasin pliidil tule ära, tegin kõik aknad lahti ja eemaldasin paberilible jäänused (mul pole õrna aimugi kuidas see sinna sai) pliidi pealt. Toit oli ka natuke kärssama läinud. Ja siis mingi hetk tuli ema ja vaatas ega me ikka ei põle ja vangutas kõige peale pead. Naljakas on see, et meie suitsuandurid tööle ei läinud. Kuigi need on meil võibolla ainult magamistubades, ma pole kontrollinud...Jah, oli tore hommik :). Ja juttu jätkus veel hommikusöögi lauaski.
Vahepeal oleme meie jällegi väga hõivatud olnud. Koguaeg on midagi teha! Käisin näiteks muuskali vaatamas (lõpuks ometi, ma olin juba ammu-ammu tahtnud minna) aga kahjuks mul selle tõestuseks pilte näidata ei ole. Käisin klassijuhataja ja kahe toreda tüdrukuga, kes minu klassis käivad. Vaatasime mingit kuulsat Korea folkloori lugu ja see oli esitatud nii toredalt, et sai nii naerda kui nutta :). Lõpus naerda enam ei saanud, ainult nutta, sest lõpp oli üsna kurb, just selline nagu sellele loole sobib.
Ja Myriamiga käisime traditsioonilises Korea külas. Kõigepealt sõitsime Gangnamisse, tegime paar kohustuslikku pilti ja läksime sealt bussi peale, enne aga pidime õige bussijaama ülesse otsima. Siis elasime üle 1,5 tunnise bussisõidu bussis, kus oli väga-väga palav ja istekohti polnud. Niiet kohale jõudes olime üsna pahuras tujus. Aga õnneks oli see küla väga lahe koht! Nägime köielkõndijat, kes tõsiselt teadis mida ta teeb, siis neid tüüpe, kes hobustega sõites igasuguseid asju teevad ja veel neid trummidega tüüpe. Mul kõiki pilte pole, sest minu kaamera sai kohe täis ja me kasutasime Myriami kaamerat. Ma pole neid pilte omale salvestanud ka...Ja nüüd kus ma tahtsin teile pilte panna, ütles mu blogi mulle, et mu pildi ruumi limiiit on täis! Ma pean kähku midagi välja mõtlema :(.
Njah, siis oleme veel ajaloo õpetajaga paaris kohas käinud ja meie raamatukogus oleme nii mina kui Myriam oma esitlused oma kodumaadest ära teinud. Myriami koolis festivalil käisin ma ka, aga nüüd ma ei oskagi midagi rääkida, sest ma ei tea, kuidas oma juttu illustreerida, kui ma pilte ei saa lisada :(. Kas kellelgi on ideid, kuidas ma saaks teiega oma pilte jagada?
Minu postitused lähevad järjest nutusemaks, täna jääb ka vist postitus siin pooleli...loodan, et leian piltide jaoks kiiresti mingi alternatiivi.
Olge toredad!